Kui Sa ei näe uudiskirja korrektselt, vaata siia
www.dokumendihaldus.ee

Dokumendihalduse uudiskiri juuni 2016
Juuni uudiskirjas keskendume Vabariigi Valitsuse määruse eelnõule "Teenuste korraldamise ja teabehalduse alused". Teeme väikese ülevaate eelnõu kooskõlastusetappidel tehtud märkustest ja avaldame Veiko Berendseni pikema arvamusloo, mis lahkab määruse eelnõud põhjalikumalt. 
Lisaks mahub suvisesse uudiskirja ka üks põnev lugu dokumendihalduritest missioonil.
Head lugemist ja ilusat suve!
 

Teemad:  



Teenuste ja teabehalduse korraldamise määruse eelnõu kooskõlastamisest

Pille Vestung, DHÜ juhatuse liige


2015. aasta märtsi uudiskirjas kirjutas Liivi Karpištšenko Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) plaanist koostada täiesti uus AÜA. Tookord kirjutas Liivi, et praegune määrus on ajale jalgu jäänud ega kata nüüdisaegse asjaajamise vajadusi.
25. novembril 2015 esitaski MKM kooskõlastamiseks valitsuse määruse eelnõu „Teenuste korraldamise ja teabehalduse alused“, millega kõigil on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis.

Tänaseks on eelnõu läbinud kaks kooskõlastusringi ja saanud rohkelt märkuseid ning selle on jätnud kooskõlastamata mitu seda kooskõlastama pidanud riigiasutust, k.a Justiitsministeerium.
Esimesel kooskõlastusringil kogus eelnõu 95 märkust, millega saab tutvuda teisel kooskõlastusringil esitatud kooskõlastustabelis TKTA_kooskõlastustabel.docx.

Kooskõlastavad asutused küll toetavad vajadust asjaajamise põhimõtet uuendada, kuid paraku on eelnõu sisu ja ka ülesande püstituse suhtes väga palju kriitikat. Justiitsministeerium ütleb oma esimeses kooskõlastuskirjas nii:

„Siiski ei saa Justiitsministeerium eelnõu menetlemise praeguses etapis seda veel kooskõlastada, kuna eelnõu ja seda selgitav seletuskiri ei väljenda taotletavat eesmärki piisava selgusega.“

Justiitsministeerium esitab ka küsimuse, kas AÜA on kõige õigem vahend riigihaldust läbiva juhtimisparadigma muutmiseks:

„Eelnõu eesmärgiks on juurutada riigis teenuspõhist juhtimis- ja mõtlemisstiil. Samas on küsitav, kas kõnealune määrus, mis eelkõige asendab 26.02.2001 vastu võetud Vabariigi Valitsuse määrus nr 80 „Asjaajamiskorra ühtsed alused“ ning mille eesmärgiks on katta kaasaegse asjaajamise aspektid ja toetada nii asutuste töö efektiivsuse kui ka avalike teenuste kvaliteedi kasvu tänapäevases keskkonnas, on kõige õigem vahend riigihaldust läbiva juhtimisparadigma muutmiseks. Määruse koostajad möönavad ka ise, et hõlmates avalike teenustena vaid nn mitteehtsaid avalikke teenuseid, ei kata see kõiki täitevvõimu tegevusi. Teisalt soovitakse määrust laiendada kõikidele tugiteenustele. Selline lähenemine võib kokkuvõttes nendes asutustes, kus otseselt eraõiguslikele isikutele osutatavaid teenuseid on vähe (nt ministeeriumid), kaasa tuua pigem keskendumist tugiteenustele. Seetõttu tuleks kaaluda määruse reguleerimisala täpsustamist selliselt, et tugiteenuste all peetakse silmas eelkõige asutusesisest teabehaldust, mitte aga kõikvõimalikke muid tugiteenuseid.“

Välja tuuakse ka vastuolusid erinevate peatükkide vahel, erinevat detailsusastet, ebaselgust teistes õigusaktides kasutusel olevate mõistete kasutamisel, arvestamata jätmist asjaoluga, milline on määruse mõju asutuste eelarvele ning ebareaalseid ja kohati lausa vastuolulisi rakendamisaegu.
Haridusministeeriumi märkus mõistete dokument ja teave arhiiviseadusest erineva kasutuse kohta on järgnev:

Juhime tähelepanu, et määruse eelnõus kasutatavate terminite „dokument“ ja „teave“ definitsioonid ei ole vastavuses arhiiviseadusega. Sellele on juhtinud tähelepanu ka Rahvusarhiivi esindajad eelnõu väljatöötamise protsessis majandus- ja taristuministri moodustatud juhtrühma liikmetena. Peame oluliseks toetada Rahvusarhiivi seisukohta ning esitame selle siinkohal uuesti.
Eelnõu § 3 lõike 2 kohaselt hõlmab termin „teave“ kogu asutuse tegevuse käigus tekkivat teavet. Samas kattuvad eelnõu kohaselt termin „teave“ ja arhiiviseadusetermin „dokument“ üsna suurel määral. Mõlemas definitsioonis kasutatakse tunnuseid „teabekandja“, „ülesande täitmise käigus tekkimine“ ja „sisu-vorm-struktuur“ (eelnõus „mis tahes viisil /…/jäädvustatud“).
Eelnõu seletuskirja kohaselt hõlmab aga dokument tavatähenduses „jätkuvalt üksnes traditsioonilisi paber-, PDF- või muid n-ö käegakatsutavaid dokumente“. Selline väide on eksitav. Digitaaldokument on nii riigi- kui erasektori teabehalduses domineeriv ja seda on teadvustanud kogu ühiskond. Samas eelnõu § 3 lõike 3 kohaselt on dokumendiks ka „ametlik e-kirja sõnum“. Ebaselgeks jääb, mida tähendab siinkohal „ametlik“ ja kui sõnum on dokument, siis mis on manus? Eelnõu definitsiooni kohaselt on dokument ka „kontoritarkvara abil loodud fail“. Selline tõlgendus, et tarkvara liigist ja tarkvara kasutamise viisist (sõnum vs manus) sõltub teabe esinemine dokumendina või mittedokumendina, on väär. Seega peame oluliseks jätkata dokumendi definitsiooni käsitlemist arhiiviseadusesesitatud viisil ning muu asutuse tegevuse käigus tekkiva (kuid tõendusjõuta) olulise informatsiooni tähistamiseks kasutada terminit „teave“.

 
Esimese kooskõlastusringi järel esitas MKM eelnõu teist korda EISis kooskõlastamiseks 06.04.2016 ja kuigi MKM oma seletuskirjas ja esimese ringi kooskõlastustabelis väidab, et paljude märkustega on arvestatud, on parandusi tehtud vähe ning need ei vasta esialgselt esitatud küsimustele määruse põhiolemuse kohta. Ka teine kooskõlastusring tõi kaasa hulgaliselt märkusi ning nii Justiitsministeerium kui ka Keskkonnaministeerium jätsid eelnõu ka teist korda kooskõlastamata.
Justiitsministeerium kirjutab oma 21. aprilli kirjas nii:
 
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esitas ministeeriumitele kooskõlastamisele Vabariigi Valitsuse määruse „Teenuste korraldamise ja teabehalduse alused“ eelnõu, seletuskirja ja kooskõlastustabeli. Justiitsministeerium, vaadanud esitatud dokumendid läbi, leiab, et eelnõus on jätkuvalt olulisi probleeme, mille lahendamine pelgalt eelnõu ja seletuskirja kohta märkuste esitamisega ei ole võimalik. Sellel põhjusel jätab Justiitsministeerium eelnõu kooskõlastamata.
Justiitsministeerium peab problemaatiliseks väljapakutud teenuste regulatsiooni laiendamist muudele kui e-teenustele, Vabariigi Valitsuse 26.02.2001 määruse nr 80 „Asjaajamiskorra ühtsed alused“ tervikuna kehtetuks tunnistamist, riigi tegutsemise era- ja avaliku võimu vormis (asutus, riigi osalusega eraõiguslik juriidiline isik, halduslepinguga volitatud eraõiguslik juriidiline isik jt) eristuse puudumist, avaliku võimu teostamise vormide (haldusakt, üldkorraldus, toiming, karistus jt) ja eraõiguslike vormide eristuse puudumist ning mitmete praktiliste haldusmenetlusega seotud küsimuste lahendamata jätmist. Samuti ei ole piisava veenvusega põhjendatud uue regulatsiooni kehtestamise vajadust olukorras, kus kehtiva regulatsiooni toimimise olulisi puudusi pole seletuskirjas välja toodud ning need pole ka üldteada.


Olles tutvunud eelnõu ja seletuskirjaga, pean kahjuks tõdema, et loodetud selguse asemel tekitab eelnõu rohkem küsimusi ja ajab ebaselge teema veel segasemaks ning jääb selgusetuks milline on määruse eelnõu koostamise aluseks olnud ülesandepüstitus. Pikemalt lahkab eelnõud oma arvamusloos ka Veiko Berendsen.
 

Teenuste korraldamise ja teabehalduse aluste määruse kavandist


Veiko Berendsen, dokumendihalduse spetsialist

Kui Nikita Hruštšov lõi NLKP KK poliitbüroo juurde üldosakonna ja nimetas Konstantin Tšernenko selle juhiks, polnud kellelgi ettekujutust, et eriosakonna rolli täitnud kantseleist saab ajapikku kõikvõimas „poliitika perspektiivplaneerimisega“ tegelev juhtimisstruktuur. Juhtimise juhtimiseni jõutakse ikka siis, kui sellele hakatakse lähenema mingi meetodiga. Kavandatav valitsuse määrus „Teenuste korraldamise ja teabehalduse alused“ on teenuste põhise käsitluse meetodi rakendanud just nimelt sellise paljulubava käsitlusviisi teenistusse.

Kenasti on kavandis kokku põimitud kaks ambitsioonikat vaadet. Esiteks strateegiliseks juhtimiseks kutsutav juhtimisteoreetiline moeröögatus – teenuste põhisus. Teiseks igipõline IT-utoopia riigist kui infosüsteemist, mille kasutajasõbralik liides võimaldab ühe nupuvajutusega väljastada infot mitmete aruannete vormis, veel täpsemate otsuste tegemiseks, ning uue elemendina kodanikule tema kohta oleva teabe kasutamisest. 

Nagu ikka leiab kavandist uued kujundid: kuidas asju ajada koos alatise eesmärgiga saada paremat selgust, mis tegelikult toimub. Teise maailmasõja järel on neid mõlemaid ideid püütud läänemaailmas hea valitsemise teenistusse rakendada kordi ja kordi. Esmalt (meile pakutava määruse eelnõu terminoloogias tugiteenuste vormis) leidsid Ühendriigid, et tugifunktsioonid tuleks koondada Üldteenuste Ametisse (General Services Administration, 1949).  Ja alles mõne kuu eest võeti Eestis vastu otsus „Euroopa haldusasutuste, ettevõtete ja kodanike jaoks koostalitlusvõime alaste lahenduste ja ühiste raamistike programm (ISA2 programm) kui avaliku sektori ajakohastamise vahend (EL 2015/2240; 25.11.2015)“. Selleski kirjeldatakse üldteenuseid (common services), kuid tähenduses: „korralduslik ja tehniline suutlikkus pakkuda Euroopa haldusasutustele ühtset tulemust, sh üldist laadi toimivaid süsteeme, rakendusi ja digitaristuid, mis vastavad eri poliitikavaldkondade ja geograafiliste piirkondade tavakasutajate nõudmistele, koos neid toetava operatiivjuhtimisega“.

Kavandatav määrus kannab endas teenuste näol igati ajastu vaimu ja eelnõu autorid suruvad bürokraatliku järjekindlusega läbi, hoolimata suuresti arhiivi- ja dokumendihalduse spetsialistide vastulausetest, et teenuste superülesande täitmine tuleb siduda vananenud asjaajamiskorra aluste muutmisega.

Määruse kavandis on hulk termineid ja mõisteid, mille määratlused on ebaselged. Ma peatun neil allpool pikemalt, kasutades hetkel määruse kavandi terminoloogiat. Ehk siis – miks üldse on vaja teenused ja teabehaldus ühte määrusesse panna? Teabehaldusel (või info- või dokumendihaldusel) on palju enam ühist arhiivindusega. Mõistagi on dokumendihaldus seotud asutuse funktsioonide ja protsessidega, kuid ei traditsiooniline asjaajamine, kaasaegne dokumendihaldus ega klassikaline arhiivindus tegele organisatsiooni protsesside juhtimisega.

Millised on siis asutuse juhi, kellele pannakse vastutus määruse rakendamise eest, võimalused? Ta võib teha uue super-üldosakonna, milles on kogu teenuste, kvaliteedi ja info juhtimine koos või võtta vastava nõuniku. Aga mida see annab? Kontrolli vaates dubleeritakse sel juhul auditeid, arenduse vaates muutub see kiiresti IT-projektiks ning abi igapäevasele tegevusele ei oska ma ka välja tuua.

Määruse kavand on kantud soovist paremini rakendada  IT-d, sest teadagi, Eesti IT-tiiger ei hüppa enam ja infoühiskond ei arene. Protsessi alguses võttis Eesti üle EL direktiivi ja vastu Infoühiskonna teenuste seaduse (2004). See käsitles eelkõige kaubandust, mitte aga avalikke teenuseid. Kuid selgus, et avalike teenuste vähesus e-riigis oli kontrastis erasektori pakutavaga. Vaatamata X-tee võimalustele ning mitme asutuse edule, olid takistuseks nii eraldiseisvad infosüsteemid kui ka protsessid. Need on tuntud-teatud takistused, mida on püütud samuti lahendada aastakümneid. Loodud on üha võimsamaid äriinfosüsteeme ja arendatud tooteid, millel neid realiseerida. 

Siinkohas toimubki süntees ja sünnib lahenduse kavand. 

Info- ja dokumendihaldus on palju tähelepanu pööranud protsessidele nii analüütiliselt kui ka tarkvara funktsionaalsest aspektist ning teenused on orgaaniliselt seotud protsessidega. Miks neid siis mitte ühte liita lootuses saavutada uut kvaliteeti! Valdkonda koordineeriv MKMi infoühiskonna teenuste arendamise osakond postuleerib: „Elektroonilise dokumendihalduse sidumine teenuste osutamisega võimaldab välja töötada täiselektroonilisi menetlusprotsesse, parandada aruandlust, suurendada läbipaistvust ning tagada mis tahes kandjal hoitavate dokumentide ja nende tõendusväärtuse säilimise ettenähtud tähtaja jooksul.“

Nagu näha, on esmalt toimunud tohutu valdkondlik laiendamine ja põhimõtteliselt kõigi avalike ülesannete – kui mõni välis- ja julgeolekupoliitiline aspekt välja jätta – haaramine teenuste vaatesse. Siia lisandub käsitlemise oluline konkretiseerimine teenuste sidumisel menetlusprotsesside ja elektroonilise dokumendihaldusega ning lõpuks kõige selle allutamine mõõtmisele. Taavi Rõivase valitsuse tegevus on ses osas kaugel peenhäälestusest. Pigem on valitsuses heakskiidu saanud „Avalike teenuste omanike määratlemise analüüs ja ettepanekud“ (30.06.2015), viis, kuidas funktsionaalselt vaadata asutuste senistest struktuuridest läbi. Eesmärki täites muudab see kogu avalikku haldust! 

Kuid kuidas ja miks on sellega seotud teabehaldus? Määruse seletuskirjas nenditakse, et asjaajamisega tegeles kantselei. „Enam ei ole võimalik, otstarbekas ega valdavalt ka tegelik praktika, et asutuse avalike või ka tugiteenuste osutamise protsesse ja dokumenteerimist korraldaks üksnes kantselei.“ Teabehalduse ja teenustega peavad tegelema paljud. Ning kui juba tegelevad paljud, siis see vajaks koordineerivat juhtimist. Paar sammu veel ja üldosakond on taassündinud.

Edasi vaatlen määruse eelnõu paragrahve: mida ja millisel kujul sätestatakse, millised on kasutatavad terminid ja mõisted, millised on reguleerimise alla võetavad tegevused. 
Määrus defineerib teenuse, jagades selle otseseks avalikuks teenuseks ja tugiteenuseks ning esimesed omakorda proaktiivseteks ja sündmusteenusteks. Teenuste seesugune liigitus on uudne. Peatumata jaotusel pikemalt, nendin, et näiteks riigi enda funktsioneerimine riigina on taandatud tugiteenusteks. Selliselt on käsitletav kogu planeerimise ja järelevalve tegevus, õigusloome, mis tahes poliitikate või tegevuskavade väljatöötamine. Sündmusteenuse määratlemine, et seda osutavad asutused ühiselt, on arusaamatu. Mõisteid sündmus, protsess ja tegevus on käsitletud läbimõtlematult. Mulle näib, et õige oleks käsitleda sündmust seotuna juriidilise faktiga, mis vajab dokumenteerimist/fikseerimist. Näiteks surm kui sündmus vajab nii meditsiinilist kui ka rahvastiku arvestuslikku fikseerimist. Seostamine ja lähtumine juriidilise fakti käsitlusest ühendaks toimingud/tegevused traditsioonilisemalt, aga ka selgemalt haldusakti/haldustoimingu ja selle dokumenteerimisega. Kogu konstruktsioon tugineks sajandite pikkusele haldusõiguse traditsioonile, kuidas käsitleda akte (juriidilisi fakte, toiminguid, dokumenteerimist). Kehvake on ka protsessi määratlus – asjatud kitsendused, justkui oleks protsess ainult põhitegevusega seotud ning suutmatus olla selgesõnaline protsessi ja teenuse seose kirjeldamisel, ei tee tekstile au. Kokkuvõtvalt jääb teenuse ulatuse määratlemine asutuse analüütiliseks tööks, ning üks võib sellena näha keerulist ja mitmeharulist avaliku sektori tegevust (näiteks maakondlik üldplaneering), teine aga väga konkreetset tegevust (näiteks raieloe andmine või puhkuse tühistamine).

Määratletud on teabehalduse mõiste. See on põhimõtteliselt riskantne, sest vaatamata mõneaastasele püüule saada selgust, mis on infohaldus (nii information governace kui information management), millele üleminekut kavandatakse, on sellega endiselt segadust. Pakutav määratlus selgust ei too. Teabehaldus ei ole ainult toetav tegevus, nagu määruses on kirjas. Kui sama lause teises pooles loetletakse teabehaldusega seotud tegevusi (planeerimine, kogumine, haldamine, jagamine), ning need on vägagi erineva sisuga. Planeerimine on juhtimistegevuse osa. Kogumine kuulub muuseumi, teadlase või kollektsionääri tegevusse või on tegu üldise infoteadusliku mõistega. See, et teabehaldus tegeleb haldamisega, on tautoloogiline ja seda tulnuks vältida. Jagamine ei ole aga üldse sõna, mis terminina siia passiks. See pole antud kontekstis oskussõna!

Teabe mõiste määruses ei lonka üksnes mõlemat jalga, vaid näeb kole välja ka liikumatuna – ainult lugedes, selle tähendusele mõtlemata. Avaliku teabe seadus käsitleb teavet eelkõige avalikustamise vaates, kuid avalikud teenused, eriti otsesed avalikud teenused, on seotud inimestega. Pealegi ei ole rõhk üldse mitte teabe avalikustamisel, vaid teenuste osutamise iseloomul, et seda teeb avalik sektor – riik ja kohalikud omavalitsused, koolid ja haiglad. Teiseks käsitletakse teabena avaliku teabe seaduses – ja see on siin eriti oluline rõhutada – „mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teavet“. No ei ole viljakas mõelda jäädvustatud ja dokumenteeritud teabest muud moodi kui dokumendist. See ongi dokument! 

Tuues näite Ülle Madise artiklist 01.06.2016 Postimehes, kus ta ütleb, et kalapüügieeskiri peab olema kalapüüdjale leitav ja arusaadav, väidan, et määrus ei ole arusaadav. Juba kuulen vastuseks, et lubatakse anda lisajuhised. Juhiste andmine sätestatakse määrusega, kuid jääb selgusetuks, millised spetsialistid need kirjutavad ja see on risk, sest seni on seda teinud praktikaga vähe seotud isikud, sageli hanke täitmise korras. Minu arust väärib valdkond paremat! 

Määrus jätkab dokumendihalduse kuulutamisega teabehalduse alategevuseks. Infohalduse õpikutes see on nii, kuid mis sobib õpetuslikult, ei pruugi sobida praktiliselt. Muidugi võib öelda, et näiteks siseveebi pidamine on kommunikatsiooni alategevus ja kommunikatsioon tegeleb ka teabehaldusega, kuid see ei ole mõistlik viis määruses sätestada. Sama loogika järgi oleks ka arhiivihaldus teabehalduse alategevus. Lisaks võib lugeda määrusest, et dokumendihaldus korraldab menetlust. Nii oleks näiteks kohtulik menetlus mingis vaates teabehalduse alategevus. Koostajate tekstikonstruktsioonid ei pea minu arust vastu praktiliste näidete kriitikale. Õige oleks – nagu arhiivinduses seda on suuresti tehtud – määruses üldse mitte kirjutada ala- või muust tegevusest, vaid saada aru, et tegemist on omaette vaatega. Vaatega dokumenteerimise ja dokumendihalduse aspektist.

Edasigi ei lähe autorite arusaam dokumendihaldusest paremaks. Lisaks kriitikale praktilisuse seisukohast, tuleb nentida, et neil ei ole selge, mis on dokumendihalduse teoreetiline nurgakivi. Kuidas muidu taandaksid autorid dokumendihalduse dokumendihaldussüsteemi (mõeldakse dokumendihaldustarkvara) kasutamisele. Dokumentide süstematiseerimine, organiseerimine, liigitusskeem, tähistused ja märksõnad – nendega ehk dokumendisüsteemiga ehk sisuga tegelemine on vähemasti sama oluline kui IT-rakendus. Eriti masendab mind dokumendiregistri käsitlus. See tuleb viia vastavusse tegelikkusega, mille esmaseks sammuks on mõista, et avalik dokumendiregister on põhimõtteliselt kõigis DHSides eraldi komponent, sageli liides – seal olevad andmed aga dubleerivad DHSis olevaid andmeid. 

Kokkuvõtteks, on suur oht, et kasutajad ei mõista terminite mõistelist sisu. Oleme ju küllalt näinud, kuidas ka põhitermini dokument ümber vaeveldakse, mis ikka on dokument ühes ja teises vaates. Määruse eelnõu sel kujul ei loo juurde mitte selgust, vaid hoopis segadust! Tuleneb see aga nii kontseptualiseerimise üldisest keerukusest kui ka oskamatusest seda teha. Onomasioloogiline lahendus ehk asjade selge ja ühene nimetamine ning defineerimine ei anna kuidagi rahuldavat lahendust. Normatiivne väljapääsutee – öeldes, et see või teine mõiste on seaduses või määruses kirja pandud defineeritud tähenduses – ei anna terminite mõistmisel, mil on eri kasutajagruppidele erisuguseid tähendusvälju, lahendust. Sellised terminid nagu info, teave ja dokument on mitmekesiste tähendusväljadega ning ühe lihtne asendamine teisega ei ole mõistlik.
Eelkõige puudutab see terminite info ja teave kasutamist. Eesti õigusaktide keeles on vist juba 20-aastane traditsioon eelistada võõrsõnade asemel eestikeelseid vasteid. Teabe termin on kindlalt kirjas avaliku teabe seaduse nimetuses. Teisalt on vähemalt sama kaua teave figureerinud ülesandena, mida klassikaliselt kandis teabetalitus (nüüd sise- ja väliskommunikatsioon). Võimatu on tavakodanikul eristada teabe käsitlust kommunikatsioonist – teaduses on see mõistagi võimalik. Sama probleem on ka teabe ja teadmuse (knowledge) temaatikaga. Udupeeneks aetavad teaduslikud käsitlusvahed teadmusjuhtimise (knowledge management) ja infojuhtimise (information governance) vahel pole mõistetavad asutuse juhtidele ega tavalistele töötajatele. Mis aga veelgi hullem, kuna nii info- ja dokumendihalduse kui ka teabehalduse (kommunikatsiooni) valdkonnas töötab hulk muu eriala inimesi, ei saa ka nemad aru, mis ikka võetakse selle mõiste sisse. Ehk lihtsalt öeldes, nad ei saa aru, mida nad peaks tegema, saati siis veel, kuidas. Oskusi oodatut teha lihtsalt pole. Seetõttu on minule teadaolevalt valdkonna spetsialistide üldhoiak parimal juhul äraootav, kuid pigem negatiivne.

Teabehalduse korraldamine on sisulises plaanis lahti kirjutatud neljandas peatükis §§ 11-17. Nendes paragrahvides peaks eelnevates peatükkides määratletud mõisted ja kasutatud terminid andma selged postulaadid ning tegevusjuhised. Kõik hädad, mis kehvadest määratlustest ja mitteõnnestunud terminivalikust tulenevad, võimenduvad siin. Artikli selles osas vaatlen norme paragrahvhaaval, püüdes mitte takerduda terminitesse, vaid vaadata nende taga olevaid põhimõtteid ja tegevusi.

Määruse paragrahvid on järgmised:
§ 11. Teabe korrastamine
§ 12. Teabe haldamine ja teabele juurdepääsu korraldamine
§ 13. Teabe jagamine ja vahetamine
§ 14. Teabe või dokumendi saatmine isiku ametliku e-posti aadressi kaudu
§ 15. Nõuded dokumendile
§ 16. Dokumendihalduse korraldamine
§ 17. Täiendavate nõuete kehtestamine teabehaldusele

§ 11. Teabe korrastamine sätestab, et asutusel peab olema ülevaade protsesside käigus tekkiva teabe, selle allikate ja hoiukohtade kohta, mis luuakse protsesside analüüsi käigus. Protsesside analüüsi olulisuse rõhutamine on kahtlemata õige. Arvan, et see on üldse kõige viljakam lähenemisviis. Protsesside analüüsi kohta on rohkelt juhiseid ja seda käsitleb standard ISO/TR 26122:2008 „Informatsioon ja dokumentatsioon. Tööprotsesside analüüs dokumentide haldamiseks“. Paragrahv määrab, et asutused koostavad vastava ülevaate. See peaks olema töövahend. Teatav vabadus, milline see on, kas üksikdokument või terve kvaliteedi käsiraamat, on mõistlik. Probleem tekib teabe kirjeldamisega. Teavet saab kirjeldada kõige üksikasjalikumalt andmeelementidena, avades nende tüübi, semantika jms; edasi saab neid andmeid rühmitada, millest nimetaks siin andmekirjet (database record) ja dokumenti (document/record). Igal juhul on vaja täpsemalt aru saada, kas teabe korrastuse all mõeldakse teabe organiseerimissüsteemi (näiteks mitmetasandilisus, jaotusega funktsioonideks ja sarjadeks) või tegelikult ülevaadet n-ö protsessis osaleva infoobjekti tasandil. Viimane oleks võimalikki, kuid selline teabeallikate ülevaade peaks kuidagi suhestuma infoobjektide ülevaatega (inventuuriga), mida taotleb ITIL (IT Infrastructure Library) ja mida samuti tehakse ning millel on vägagi teenusekeskne vaatenurk. Punkt 3 selles paragrahvis jätab arusaamise, et andmete ja muud teabe tasandil tuleb teha väga üksikasjalik kirjeldus, määrates neile juurdepääsud, hoiu, säilitamise jms tunnused. Kas see pole mitte liiga töömahukas koostada ja hallata. Miks on heidetud kõrvale mitmetasandilise kirjeldamise üks nurgakivi, kus igal kirjeldustasandil luuakse minimaalne kirjeldus, ning seda madalamal tasandil ei korrata. See on ratsionaalne viis! Punkt 4 aga avardab asja veelgi, öeldes, et analüüsida tuleb teabe kasutamist ja vajalikkust. Teabevajalikkus! See ei saa mu arust olla muud kui infoteaduse kontseptsiooni infovajadus (Information Needs) kasutamine. Ma ei tooks seda pigem kognitiivsesse käitumisteadusesse kuuluvat mõistet sisse, vaid jääks traditsioonilise info väärtuse käsitluse juurde. Mõistagi me teeme pingutusi, et muuta DHSe kasutajasõbralikumaks infopakkumise teemal, kuid see on ikka infosüsteemi, mitte infokorralduse terviklik vaade. Läheb pikaks punkt punkti haaval kõike käsitleda, kuid punkt 6 ütleb, et tuleb ette võtta teadmiste ja kogemuste talletamine, laiendades käsitlusala taas. See on knowledge management! Seegi pole võimatu ja elemente sellest näiteks wikide keskkonnana on paljudel, kuid kas ikka ei oodata asutuselt liiga palju olukorras, kus teisalt kõlab pidev efektiivistamise mantra.

§ 12. Teabe haldamine ja teabele juurdepääsu korraldamine sätestab muuhulgas paar uut kontseptsiooni. Esmalt teabe hindamine selle ülekandmisel uude infosüsteemi. See on tõesti vajalik, kuid kui oleks rakendatud elukäigu haldamise kontseptsiooni, mis ei sätesta ainult säilitustähtaegu, vaid ka muid elukäigu halduse tegevusi, poleks vaja teha hindamist infosüsteemi vahetumisel. Viimasel juhul võib ilmneda oht, et hindamine ei toimu arhiivinduslikel põhimõtetel, vaid mingil IT põhimõttel. Nii oleks vaja üle vaadata näiteks meilipostkastide sisu hävitamine. Omaette ooper on nõue punktis 4 „luuakse tehnoloogilised ja korralduslikud tingimused, mis võimaldavad anda isikule ülevaate sellest, milliseid tema kohta käivaid andmeid infosüsteemis töödeldakse“. Ma olen tõsises kimbatuses, kas DHSid peaks siis saabuvate kirjade saatjad isikukoodi alusel tuvastama, sest muud viisi autenditud juurdepääsu luua pole võimalik. Millise tohutu halduskoormuse see õilsana näiv eesmärk paneb! 

Teisalt oleks selles paragrahvis oodanud, et haldamine oleks selgelt punktide haaval lahti kirjutatud, näiteks dokumendihaldusprotsesside võtmes. Praegu aga on see üldine, mis ei reguleeri õieti midagi: „Teavet võib infosüsteemis sisestada, kasutada või muul viisil töödelda isik, kellel on asjakohased õigused“ või suundub hoopis teabe haldamiselt infosüsteemi haldamisele: „kui asutus haldab infosüsteemi …“

§ 13. Teabe jagamine ja vahetamine sätestab, et tuleb välja selgitada kasutajarühmade teabe vajadused. See on mõistagi proaktiivse teenuse loomiseks vajalik. Samas reguleerib paragrahv enam asutuste vahelist dokumendivahetust, mis peaks võimalusel muutuma andmete vahetuseks. Sätestatud on ka, et asutused vahetavad omavahel dokumente elektrooniliselt. See on tegelikkuses muutunud juba nii enesestmõistetavaks, et ei vajakski nimetamist. Asutuste vahel paberdokumentide saatmine hääbub niikuinii ja toimub ainult vajadusel. Pole vaja määrata, kas president saadab riigikohtusse dokumendid meilitsi, DVK kaudu või omakäeliselt kirjutatuna. Üldse on kahtlane, kas valitsuse määrus peaks põhiseaduslikele institutsioonidele ses osas midagi teatama.

Minu arust tuleks sätestada reeglid, kuidas teise asutuse dokumendihaldustarkvaras olevaid andmeid tohib kasutada. Avaliku sektori sees võiks olla parem juurdepääs, kas või valitsemisala kaupa, dokumendihaldussüsteemidele. Palju asutuste omavahelist dokumentide teadmiseks saatmist saaks sellega vältida, saates linke dokumendile. See vähendaks oluliselt dokumentide dubleerimist.

§ 14. Teabe või dokumendi saatmine isiku ametliku e-posti aadressi kaudu sätestab täitsa uue asja: ametliku e-posti aadressi. Minu arust on see määruse kõige põhimõttelisem punkt. Sel saavad kodanike kohustuste täitmisele olema järelmid k.a kohtus. Kodaniku ja residendi ametlik e-post vajaks seaduse tasandi regulatsiooni just seetõttu, et puudutab isikuid nii olulises küsimuses nagu ametlik suhtlus riigi ja KOViga. Selle suhtlussüsteemi korralik käivitamine muudaks päris palju riigi ja kodaniku (residendi) suhtlemisel. Möönan, et selles küsimuses võib olla teisi maailmavaatelisi seisukohti, kuid minu arust oleks see samm õige.

§ 15. Nõuded dokumendile sätestab üldplaanis õigeid asju ehk näitab, kui vähe ongi vaja sätestada selles osas, mis on seni selgelt üle reguleeritud oma andmekoosseisu detailsuse ja vormistusreeglitega. Mõne pisiasja puhul, nagu mille kuupäev on dokumendil kohustuslik kuupäev, võiks norida, kuid üldiselt on see varasemast palju etem. Oluline on ka näitamine, et dokumendil ei pea olema allkirja, kui selle autentsus ja usaldusväärsus on tagatud.

§ 16. Dokumendihalduse korraldamine sätestab erisused paragrahv 12st. Selles leiab käsitlust koopiate ja digiteerimise teema. Paraku pole meil selget kokkulepet, mis on originaal, koopia või dublett digitaalse keskkonnas. Üks on selge – on mitu originaali. Küsitav on, kas paberil on versioon või koopia. Me jätame endale igast väljaminevast kirjast koopia, kuid see on samas ka originaal. Minu arust on samasugune originaal ka paberil väljastatud koopia elektroonilisest dokumendist.
Võimatu on aga täita punkti 7, mille esimene pool on väga vajalik ja õige: dokumenti tuleb alal hoida koos seoseid ja haldamise ajalugu kirjeldavate metaandmetega. Kuid kooskõla senise n-ö ametlik dokumendihalduse metaandmeloendiga ei ole võimalik saavutada üheski DHSis, sest nimetatud loend on tehtud arhiivivaates ja on DHSi loomisel kõlbmatu.

Uut toob punkt 9, mis kirjeldab rohkem kui 10aastase säilitustähtajaga, aga mitte arhiiviväärtuslike elektrooniliste dokumentide üleandmist säilitamiseks Rahvusarhiivis. Ma arvan, et see ei hakka tööle! Üleandmisele eelnev korrastamise-kirjeldamise kulu ja arhiivi määratavad säilitamise kulunormid, mis tagavad ka juurdepääsuhalduse, ei pruugi olla asutusele majanduslikult efektiivsed. Aga eks siin aeg ja praktika näitavad. Kui juba aga seda võimalust propageerida ja reguleerida, siis oleks vajalik sätestada ka arhiiviväärtusliku osa üleandmine – kas asutus säilitab samade dokumentide versioonid ning vähemalt andmekogudest andmete üleandmine. Mida aeg edasi, seda pakilisemaks üleandmise ja kontrollitud hävitamise teema muutub.

§ 17. Täiendavate nõuete kehtestamine teabehaldusele sätestab juhiste andmise õiguse ja nõude, et asutusel on kord või korrad. Minu arust mõtlevadki autorid nii, et annavad juhised ja asutused kehtestavad korrad ning sellise järjest reguleerivama ja täpsustava lähenemisega korraldataksegi üleminek dokumendihalduselt infohaldusele. See kordade kiht on information governance! Esimese abistava kasutatava juhise ilmumiseni jään ma seni nähtu põhjal skeptiliseks.

Määruse koostajad on soovinud tabada kahte kärbest ühe hoobiga. Tüütust dokumendihalduse porikärbse suminast on vaja vabaneda, minnes üle teabehaldusele ning vaja on püüda, nagu linnalaps suvel maal, klaaspurki teenused, et neid siis uurida ja vajadusel prepareerida. 

Üldine soov infot valitseda, olla juhtimisvaldkond, teha rohkem kui seni, olla olulisem ja saada tähelepanu enam kui seni, kumab sellest kõigest läbi. Viimase 15 aasta praktika on näidanud, et see õnnestub, kui on teadmisi, koostööoskust, julgust. Ma ei kahtle, et dokumendihalduse dünaamikas on infohaldus ja protsessid, määruse keeles teave ja teenused, olulised. 
Aga ilma teadmisteta, segases olukorras, tegelikkuses! Kas ei muututa kärbeste jumalaks?
 

Dokumendihaldurid missioonil    
         
     

Teele Kurm, DHÜ liige        
 
Kui mai alguse päike alles võtab hoogu ja enamiku eestimaalaste jume üle võimutseb veel karge põhjamaine koloriit, siis Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Kärdla politseijaoskonna juhtivspetsialisti Heleri Haasma värske jume ei jäta kahtlustki, et tegus naine on just naasnud lõunamaa reisilt. Samasugune rõõmus vaatepilt avaneb Lääne prefektuuris, kus päikesepruun referent Malle Leetsar võtab külalisi vastu reipa oleku ja särava naeratusega. Tegelikult ei ole aga kumbki naine käinud palmi all puhkamas, vaid mõlemal on seljataga terve kuu rasket tööd. Nimelt osalesid Heleri ja Malle Euroopa Liidu piirivalveagentuuri Frontexi ühisoperatsioonil Poseidon Rapid Intervention 2016 Kreekas Lesbose saarel. Nende ülesanne oli rahvusvahelisel meeskonnal aidata Kreeka ametivõime sisserändajaid registreerida.

Veel on üsna tavatu, et dokumendihaldureid, keda peetakse tavaliselt kabinetitöötajateks, kaasatakse sel kombel välismissioonile, mistõttu on selline asjade käik igati tähelepanuväärne.

Malle: „Seoses põgenike kriisiga pakuti aasta algul võimalust hakata reservametnikuks ka mittepolitseilise hariduse ja taustaga ametnikele. Kuna mulle uued proovikivid ning huvitavad olukorrad meeldivad, siis otsustasin reservametniku tööd proovida. Seejärel tekkis mõte, et kui saaksin, siis võiks ka missioonil osalemise ära proovida. Enne kui oma jah-sõna ütlesin, osalesin Lääne prefektuuris toimunud ASYL reservametnike baaskoolitusel ja seejärel küpses otsus juba lihtsalt.“

Heleri: „Mõte missioonile minna tekkis mul siis, kui nägin reservametnikele tulnud pakkumist panustada Frontex missiooni. Algul mõtlesin ise kõrvale jääda, kuid põgenike teema huvitas mind. Kui kodus missioonile mineku teema üles võtsin, olid kodused kohe kahe käega idee poolt. Kui paljud eestlased siis ikka öelda saavad, et kunagi toimunud rahvaste massilise liikumise ajal sain minagi olla üks neist, kes kaugele maale politseile appi läks!“
Heleri Aasma
Heleri ja Malle viibisid Kreekas eri aegadel, kuid nende tööülesanded olid sarnased - võtta põgenikelt sõrmejälgi ja sisestada need kreekakeelsesse programmi. Malle sõnul tundus töö esmapilgul päris keeruline, sest täiesti võõra keele terminite õppimine võttis omajagu aega, kuid juba esimese tööpäeva lõpuks oldi programmi kasutamises nii pädevad, et teisel päeval juhendati omakorda uusi kolleege. „Arutasime isegi naljatamisi, et kui Eestis peaks sama olukord tekkima, siis võiks programm olla kreeka keeles - nii on see meile tuttav ning töö läheb kiiremini!“
 
Töötati kolmes vahetuses, ka öösiti, kuid hoolimata sellest leidsid Heleri ja Malle aega ka blogimiseks. Nii said Politsei- ja Piirivalveameti siseveebis nende tegemistest osa ka teised töötajad.
 
Katkendid Heleri blogist: „Esimese vahetuse alguses kiitsid Euroopa kolleegid eestlaste töövormi. Tõepoolest on need ilusad - erkrohelised, külgedelt laiema musta joonega T-särgid. Särgid aitavad meil teiste inimeste hulgast kergesti silma hakata. Tööriided on mugavad, ja praeguses kliimas, kus päeval soe ja öösel väga jahe, on need asendamatud. Eriti kasulikud on paljude taskutega tööpüksid, kuhu on hea paigutada kindad, maskid ja väiksemad desinfitseerimisvahendid. Moira keskuses on teed tolmused ja need on kaetud jämeda killustikuga. Vahel, kui sajab vihma, muutuvad teed väga poriseks, mistõttu on oluline, et töötajatel oleksid kvaliteetsed jalatsid. On näha, kuidas mõnel teisest riigist pärit ametnikul on tööl olles päris suur probleem, sest teksade taskud on töövahendeid pungil täis ja isiklikud spordi- või vabaajajalatsid niivõrd määrdunud, et nendega hiljem linna peale enam küll minna ei julge.“
 
„Oma olemuselt on põgenikud, keda meie registreerinud oleme, tagasihoidlikud ja sõbralikud. Nad ei pahanda, kui sõrmejälgi tuleb võtta mitu korda ja mõistavad, kui peavad kauem järjekorras seisma. Siinkohal on suureks abiks tõlgid, kes neile arusaadavas keeles toimuvast teada annavad, mistõttu saab elu-olu rahumeelselt kulgeda.“
 
„Neljapäeval, 17. märtsil külastas Keskust Hollywoodi staar Angelina Jolie. Mõnetunnise külastuse vältel tutvus ta keskusega ning suhtles keskuses olevate põgenikega, soovides neile jõudu ja tervist selles olukorras hakkama saamiseks. Jolie kallistas ja suudles mitmeid põgenike lapsi ja loomulikult tehti ka kohustuslikud fotoseeriad. Kahjuks külastas Jolie keskust hommikusel ajal, kuid meie meeskonnal algas vahetus alles sama päeva õhtul, seega jäi kuulsus oma silmaga nägemata. Tore mõelda, et ta siin siiski viibis!“

Lisaks saare imetabasele loodusele ja kliimale kiidavad Heleri ja Malle kui ühest suust Frontexi sõbralikke ja abivalmis ametnikke. Töökorraldus oli saarel üldse tavapärasest erinev. Heleri muljetab, et tööle sõitsid kõik koos, keskusesse jõudes oli kõigepealt kohustuslik kallistusring ja kombekohased põsemusid. Niiviisi sulanduti rahvusvahelisse meeskonda kiiresti ning koos veedeti aega ka väljaspool tööaega.
 
Puudustena toob Heleri oma blogis välja tehnilised probleemid. „Töötasime meeskonnaga öises vahetuses, kui äkki ilmus kõigil arvutitel samal ajal ette error, ning töö seiskus. Probleemi lahendamisel jäi aga selgusetuks, kas keskuses IT-mehi üldse on, sest arvuteid käisid üle vaatamas Kreeka politseinikud, kes meid aga aidata ei osanud. Ainsaks soovituseks öeldi, et prooviksime sisestada iga 15 minuti järel uuesti. Samal ajal aga olid perekonnad jaheda ilmaga väljas järjekorras ootamas. Ka wifi-ühendusega oli probleeme, tihti oli see väga aeglane või puudus üldse, ametnikele on aga internetiühendus töötamiseks oluline, kas või selleks, et Google Mapsi abil välja selgitada, kust põgenik tegelikult pärit on.“

Eestisse naasmine oli mõlema naise sõnul raske. Malle oli missioonil lausa kuus nädalat: „Elu saarel kulges täiest omas rütmis, aeg-ajalt oli ajataju kadunud, ega teadnud, mis päev, kuupäev ja kellaaeg on. Saar ning kohalik elu-olu said kiiresti koduseks ja hubaseks. Väga hea meel on selle üle, et Eestis on ka päikeselised ja soojad ilmad, mis teeb kohanemise lihtsamaks.“

Oma missioonil viibimise ajaga jäid Heleri ja Malle väga rahule. Heleri kiidab saadud keelepraktikat ja töökogemust ning leiab, et saadud kogemus mõjutab ka tema tööd dokumendihaldurina. „Vaatan nüüd asutuse postkasti laekuvaid välismaalaste elamislubade taotlusi ja muid isikut tõendavate dokumentidega seotud kirju hoopis teise pilguga kui varem. Suhtun neisse varasemast inimlikumalt ja tõsisemalt, sest mõnel Ibrahimil või Mohammadil võib olla tõsine mure, millele ta meilt lahendust või vastust ootab. Loodan, et kui Eesti peaks kunagi põgenike massilise sisserände alla sattuma, siis saan ka oma abi ja kogemust põgenike vastuvõtmisel ja registreerimisel osutada.“

Malle võtab oma muljed kokku nii: „Unustamatu kogemus, mis avardas silmaringi, andis juurde uusi oskusi, tutvusi, sain suhelda erinevate kolleegidega ja kultuuride esindajatega, näha põgenikelaagri elurütmi. Seda on kohati raske kirjeldada, sest see emotsioon, laagri elu, näha väikeseid lapsi või ratastoolis eakat meesterahvast, on kirjeldamatu. Kui avaneks võimalus, siis osaleksin kindlasti veel missioonidel.“
 
Ka Heleri hindab saadud kogemust kõrgelt: „Tahaksin ühele missioonile veel minna, sest tulin tagasi kuidagi pooliku tundega. Sihtkoht ei pea olema just Kreeka, sest tähtis ei ole missiooni asukoht, vaid kogemus, mille sealt saab. Võimaluse korral läheksin juba sel suvel ning pärast seda teeksin pikema vahe ja pühenduksin oma põhitööle.“
 
Jääb ainult üle loota, et Heleri ja Malle soov täitub!
  
Loo valmimisele aitasid kaasa Heleri Haasma, Malle Leetsar, Heli Udikas ja Krista Potsepp. Suur aitäh!
 

Dokumendihaldurite Ühingu üldkoosolek 2016

Piret Palgi, DHÜ juhatuse liige

7. mail toimus DHÜ üldkoosolek, mille juhatas sisse Loone Otsa ülimalt põnev loeng teemal 
"Kuidas keelt teritada. Nõuded noale 2016".  Loone Otsa loengu märksõnad olid: 

  • Kuidas loeb 21. sajandi lugeja?
  • Loetava sõnumi edastamine.
  • Selge keel: lihtne lause, täpsed sõnad.
  • Kuidas vältida bürokraatiakeelt ja võõrkeelt.
Peale Loone Otsa loengut andis DHÜ juhatuse esimees Kersti Kiive andis ülevaate eelmisest tegevusperioodist. Võrreldes 2014. aastaga kahanes 2015. aastal ühingu liikmete arv 8 liikme võrra, seejuures on lisandunud 1 juriidiline isik. DHÜ oli 2015. aastal esindatud mitmel üritusel ning kaasatud erinevate töögruppide tegevusse sh kutsuti meid esinema ning jagama praktilisi näpunäiteid.

4.-5. juunil osalesid Kersti Kiive ning Pille Vestung Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juures tegutseva Dokumendihaldusnõukogu seminaril, mille peateemaks oli asjaajamiskorra ühtsed alused. 15. aprillil oli ühing esindatud Tartus Rahvusarhiivi nurgakivi paigaldamisel. DHÜ on alates 2015. aastast Kutsekoja Ärinõukogu liige, ühingut esindab Pille Vestung.

Eelmise aasta ühingu suursündmuseks võib pidada konverentsi “Infohalduse elukaar” korraldamist, mis toimus 14. oktoobril. Konverents oli menukas ning tagasiside väga positiivne. Ühingu juhatus plaanib kindlasti korraldada konverentsi ka tuleval sügisel. Seejuures ootame vabatahtlikuid kaasalööjaid, kes soovivad anda omapoolset panust sama eduka kui mitte veel edukama konverentsi korraldamisse.

23. oktoobril võtsid mitmed DHÜ liikmed osa sekretar.ee ja Äripäeva praktilise bürootöö konverentsist, ühingu juhatus oli palutud esinema ettekandega “Kuidas kaasajastada info- ja dokumendihaldust?”

Eelmise aasta lõpus viisime DHÜ kodulehe www.dokumendihaldus.ee üle uuele platvormile. Minimalistliku stiililaadiga ning nutiseadmete toega veebileht avalikustati 2016. aasta aprillis.

Koosolekul kinnitati 2015. a majandusaasta aruanne ning ühtlasi otsustati, et sel aastal suveseminare ei korraldata, vaid see ühildatakse kevadel toimuva üldkoosolekuga.
 


 Sari "Meie dokumendihaldurid"
Aivi Eller

Veebruaris liitus Dokumendihaldurite Ühinguga Aivi Eller. Aivi töötab Elering ASis DHSi valdkonna spetsialistina. Dokumendihalduse valdkonnas on Aivi töötanud alates 2010. aastast. 2014. aastal lõpetas Aivi Tallinna Ülikooli dokumendihalduse magistrantuuri.
 

Ootame teid kaasa rääkima dokumendihalduse teemadel

Uudiskiri on MTÜ Dokumendihaldurite Ühingu häälekandja, mis ilmub kord kvartalis. Viited, artiklid, uudised ja erialane informatsioon, mida soovite järgmises uudiskirjas avaldada, edastage e-postile: pille.vestung@eesti.ee


Dokumendihaldurid sotsiaalvõrgustikes

Kutsume kõiki dokumendihaldureid liituma meie Facebooki grupiga Dokumendihaldurid ning Linkedin-i grupiga Dokumendihaldurid.



Uudiskirja aitasid koostada:

Veiko Berendsen, Aivi Eller, Heleri Haasma, Eve Kask, Teele Kurm, Malle Leetsar, Piret Palgi, Krista Potsepp, Heli Udikas, Pille Vestung. Suur tänu!
 


Edastasime Teile dokumendihaldus.ee uudiskirja, sest arvame, et olete huvitatud dokumendihalduse alastest teemadest.

Lahku meililistist | Liitu meililistiga



2016 MTÜ Dokumendihaldurite Ühing

Like Dokumendihalduse uudiskiri juuni 2016 on Facebook | Jaga
Email Marketing Powered by Mailchimp